teisipäev, 21. jaanuar 2014

Kes vastutab, kui õigeksmõistev kohtuotsus tuleb teha seetõttu, et kriminaalasja eeluurimisel rakendatakse jälitustegevuses ebaseaduslikke meetmeid?

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.01.2014.a otsusest 3-1-1-129-13: “3.1: Jälitustegevuse ajal nägi KrMS § 120 ette, et politseiagent on ametnik, kes kogub kriminaalmenetluses tõendeid muudetud identiteeti kasutades ja et politseiagendil on kõik uurimisasutuse ametniku kohustused niivõrd, kuivõrd see ei too kaasa muudetud identiteedi paljastamist. Tulenevalt avaliku teenistuse seaduse § 14 lg-st 1 ning politsei ja piirivalve seaduse § 1 lg-st 6 ning §-st 38 saanuks politseiagendina tegutseda üksnes Eesti Vabariigi kodanik. 
Ja 6.1: On kahtlus, et ringkonnakohtule esitatud jälitustoimik erineb maakohtu poolt kontrollitud ja A.Suklese kaitsjatele tutvustatud jälitustoimikust. Kaitseõigust riivab oluliselt see, kui prokurör täiendab ringkonnakohtu menetluses jälitustoimikut tõenditega, millega kaitsjatel ei ole võimalik tutvuda ja mis ei olnud kättesaadavad ka maakohtule. Käesoleval juhul alustati kriminaalmenetlust raske isikuvastase kuriteo tunnustel selleks, et rakendada erinevaid jälitustoiminguid (näiteks kuriteo matkimist politseiagendi poolt), mille abil provotseerida A.Suklest võimaliku kuriteo toimepanemisele.”

Taustast: 2010.a augustis osutas läbirääkimisfirma Lost24 OÜ (tänane FindMe OÜ) MaxKinnisvara OÜ-le läbirääkimisteenust eesmärgiga leida lahendus MaxKinnisvara (mille üks seotud isikutest oli Andrus Sukles) ja Saarte Investeering OÜ (seotud isik Tullio Liblik) vahelisele vaidlusele. Samuti osalesid Lost24 läbirääkijad hilisemal A.Suklese kohtuprotsessil prokuratuuri poolt väljakutsutud tunnistajatena.
Vaidlusalune elamurajoon Sauga vallas Pärnumaal.

“Kogu selle protsessi taustal, alates A.Suklese vahistamisest 26.08.2010.a, on korduvalt räägitud, nagu kogu orkester puhuks pilli ühe saarlase kirjutatud noodi järgi. Eks asjaosalistest igaüks ise teab, kas kellegi peas müts põleb, kuid selles juhtumis poolte vahel läbirääkimisi pidanuna pean oluliseks tuua välja mõned asjaolud,” kommenteeris kohtuotsust FindMe OÜ eradetektiiv Aare Rüütel.

Tähelepanu väärib A.Rüütli sõnul järgmine:
Uurimisasutuste ametnikud eksivad jälitusmenetluses. Jälitustegevuse alustamiseks, sealhulgas politseiagendi rakendamiseks jälitustoimingus, on seaduse järgi vaja eeluurimiskohtuniku luba – selle asemel alustatakse jälitustoiminguid 16.08.2010.a Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar Koik’i loal ning politseiagenti rakendatakse Riigiprokuratuuri loal.

Uurimisasutuste ametnikud eksivad jälitusmenetluses teist korda. Politseiagendina sai vastavalt KrMS-le kuni 31.12.2012.a tegutseda üksnes ametnikust Eesti Vabariigi kodanik, antud juhul saanuks politseiagendina tegutseda uurimisasutusena tõendeid kogunud Politsei-ja Piirivalveameti politseiametnik – selle asemel kasutatakse politseiagendina eesti keelt mitteoskavat ja eesti kodakondsuseta Läti õiguskaitseasutuse töötajat A. Siljavinsit, kes legendi järgi pidi esinema arvatava tellimusmõrva täideviijana.

Kannatanut ehk tellimusmõrva ohvrit ei kaitsta. Tunnistajakaitse seaduse tähenduses kvalifitseerub kaitstavaks isik, kes on kriminaalmenetluses kannatanu ja kelle suhtes on olemas reaalne õigusvastaste mõjutuste alla sattumise oht või kui kuriteos kahtlustatav või süüdistatav võib tema suhtes jätkuvalt toime panna isikuvastaseid kuritegusid (TuKS §5 (lg2) p.3) – Hiinast vahetult tagasijõudnud T.Liblik saabub (ja lahkub) 30.08.2010.a BNS-i Toompuiestee kontorisse pressikonverentsi andma välisel vaatlusel palgamõrva ohvrile ebaharilikul viisil – tema kaaskonda kuulub ainult üks naisterahvas, endise siseministeeriumi tausta ning toonaste politseiaparaadi kõrgete kontaktidega T.Libliku pressiesindajana tegutsev Ilona Leib.


“Siin on oluline juurde selgitada, et kuigi A.Sukles viibis viiendat päeva T.Libliku pressikonverentsi päeval vahi all, ei olnud mitte kuidagi turvaline välistada võimalust, et MaxKinnisvara’ga seotud olnud ülejäänud isikud ei olnud võinud anda paralleelselt politseiagendile sarnast tellimust veel kellelegi kolmandale tundmatule täideviijale. Samuti oli selleks hetkeks kõigil uurimise osalistel teada, et MaxKinnisvara huvides töötas samaaegselt läbirääkimisfirmale Lost24 veel vähemalt kaks eraisikust teenuseosutajat, mis selgelt iseloomustas antud hetkel MaxKinnisvara tegutsemismustrit. Lisaks, omades kolmeaastast IBA ihukaitsekoolituste ning kaheaastast praktilise ihukaitsetöö kogemust välisriikides, saan öelda, et tellimusmõrva ohuga arvestava inimese käitumisprofiil erineb oluliselt T.Libliku tolle perioodi käitumisest.” lisas Aare Rüütel.

Kokkuvõtteks: “Vaadates kõigi antud asjaga seotud uurimisasutuste ametnike tööstaaze, võib neid kindlalt nimetada oma ala spetsialistideks. Kolm aastat ja viis kuud riigiasutuste poolt kulutatud ressurssi ning Riigikohtu kriminaalkolleegium kinnitab, et puudub isik, keda A.Sukles süüdistuse kohaselt T.Libliku tapmisele kallutas ning kellele ettemaksuna 1000 eurot andis – seega puudub A.Suklese tegevuses kuriteokoosseis. Riigikohtu kriminaalkolleegium jätab Tallinna Ringkonnakohtu 18.06.2013.a otsuse 1-11-12591 A.Suklese õigeksmõistmises muutmata ja prokuröri ning kaitsjate kassatsioonid rahuldamata,” lisas Rüütel kokkuvõtteks.

Jälitustegevuse seaduse § 1331 (lg1ja2) loetleb karistuseks ebaseadusliku tahtliku jälitustegevuse eest isiku või isikute grupi poolt, kellel ei olnud õigust jälitustegevuseks ja kelle tegevuses esinevad jälitustegevuse seaduse § 12 1. või 2. lõikes loetletud jälituse erandtoimingu tunnused rahatrahvi, aresti või vabadusekaotuse kuni kolme (lg1) või kuni viie (lg2) aastani.

Avalik küsimus: Kes ja kuidas aga hüvitab menetlusosalistele tekitatud vaimse ning varalise kahju, kui uurimisasutuste spetsialistide suutlikkus oma tööd teha lõpeb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi sellise otsusega?

Siin on mõtlemisainet, sest ka järgmisel korral tuleb uurimisasutusel lähtuda kriminaalmenetluse alustamisel KrMS §-s 6 sätestatust, mis nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.09.2009.a otsus kriminaalasjas nr. 3-1-1-60-09, p.9), seda enam tõsise isikuvastase kuriteo toimepanemise kahtluse korral.

Loe lisaks: