Just sellisele pealkirjas toodud järeldusele jõuti Kaubanduskojas 27.
jaanuaril toimunud seminaril „Mis on ärisaladus ja kuidas seda kaitsta“
peetud arutelude käigus. Antud teemal võtsid sõna nii praktiseerivad
advokaadid, Konkurentsiameti esindaja kui riigiprokurör. Peamine
tähelepanu oli suunatud ärisaladuse mõiste selgitamisele, ärisaladuse
kaitsmise võimalustele ning ärisaladuse karistusõiguslikule kaitsele.
Ettekannete käigus toodi esile nii elulisi näiteid kui ka lahendusi.
Alljärgnevalt on toodud kokkuvõte seminaril räägitust.
Seminaril esinenud advokaadid tõid esile, et kõige tüüpilisem
olukord, mille käigus on tekkinud vaidlused ärisaladuse hoidmise
rikkumise osas, on selline, kus ettevõtte töötaja(d) on lahkunud
ettevõttest ja kaasa võtnud ettevõtte infobaasist andmeid (nt klientide
kontaktandmed) ja ettevõtte strateegilist infot ning kasutanud seda oma
ettevõtte loomisel ja juhtimisel.
Ärisaladuse kaitsmise puhul pidasid esinejad esmatähtsaks eelkõige
seda, et oleks selgelt määratletud, millist teavet ärisaladusena
käsitletakse. Siin on alati oht, et üks pool hindab ärisaladust n-ö üle
(ehk näeb ärisaladusena ka infot, mis tegelikult seda pole) ja teine n-ö
alahindab ärisaladust.
Ärisaladuse mõiste
Ärisaladusena on käsitletav niisugune teave ettevõtja äritegevuse
kohta, mille avaldamine teistele isikutele võib selle ettevõtja huve
kahjustada (konkurentsiseaduse § 63 lg 1). Täpsemalt mõeldi seminaril
esinejate poolt sellise teabe all tehnilist-teaduslikku informatsiooni
(nt toote tehniline koostis või retsept, tootmismeetodid- ja protsessid,
nendes kasutatavad tehnikad), finants- ja õigusteavet ning teavet
inimressursside kohta (nt palga- ja hüvitiste plaanid), ärilist teavet
(klientide andmed, müügistrateegiad ja turundusplaanid). Samas võib
üldisemalt öelda, et ärisaladusena on käsitletav informatsioon, mis on
salajane (st pole avaldatud või ei kuulu avaldamisele, pole üldteada
ning pole kergesti kättesaadav), sellel teabel on kaubanduslik väärtus
ja ettevõtja ise on kasutusele võtnud meetmed, et vastav teave ei saaks
avalikuks. Viimatiöeldu tuleb iseenesest ka Intellektuaalomandi õiguste
kaubandusaspektide lepingust (TRIPS) (art 39 p 2). Samas näiteks
oskusteave ja kogemused, mis töötaja on omandanud töötamise käigus, pole
üldjuhul käsitletavad ärisaladusena.
Ärisaladuse hoidmise rikkumise tõendamine
Oluline on mainida seda, et kui tekib vaidlus ärisaladuse hoidmise
kohustuse rikkumise osas, siis peab see isik, kes väidab rikkumise
toimumist tõendama, milline oli tema ärisaladus ja milles seisnes selle
õigustamatu avaldamine ja kasutamine. Seega lasub tõendamiskoormis
sellel, kes leiab, et rikkumine on toimunud. Viimatiöeldu ei tähenda
aga, et teine pool saab lihtsalt eitades rikkumise väite ümber lükata.
See pool, kes leiab, et rikkumist pole esinenud, peab ka oma seisukohti
sisuliselt põhjendama. Ärisaladuse hoidmise kohustus pole ajaliselt
piiritletud. Ärisaladuse hoidmise kohustus ei lõpe ka nt töölepingu või
juhatuse liikmega lepingu lõpetamisel (sealjuures ei pea selle hoidmise
eest mingit lisatasu maksma). Seega pole võimalik öelda, millal
ajaliselt täpselt vastav kohustus lõpeb, kuid võib asuda seisukohale, et
kui oluline huvi ärisaladuse kaitsmise osas kaob ära, siis langeb ka
ärisaladuse kaitsmise kohustus. Samas kui tuginetakse olulise huvi
äralangemisele, siis peab alati suutma seda ka tõendada.
Ärisaladuse kaitsmine
Võib öelda, et seminaril esinejad olid üheselt seisukohal, et
ärisaladuse kaitse tagamiseks saab ettevõtja ettenägeliku käitumise ja
tegevusega ise kõige rohkem ära teha. Oluline on just see, et ettevõtja
määratleks ise võimalikult täpselt ära, missugune teave on käsitatav
ärisaladusena ja teeks selle arusaadavaks ka teistele isikutele, kes
saavad teadlikuks vastavast teabest. Selle tarvis võiks sõlmitavates
lepingutes olla näiteks ärisaladust ja selle hoidmise kohustust
reguleeriv säte. Samuti oleks mõistlik töötajatest lähtuva riski
maandamiseks kehtestada näiteks vastavad sisekorra eeskirjad ärisaladuse
määratlemise ja sellega ümberkäimise kohta. Kui on võimalik, siis
tuleks asi patenteerida või registreerida kasuliku mudelina või kaitsta
muu sellise registreeringuga. Kindlasti on kasu sellest, kui teabele
omab juurdepääsu piiratud hulk inimesi ja teavet ei avaldataks
isikutele, kellel seda tegelikult praktiliselt vaja pole. Kui ilmneb või
on tõenäoline, et ärisaladuse hoidmise kohustust on rikutud, siis
tuleks kindlasti põhjalikult läbi mõelda edasine tegevus. Soovituslik
oleks arutada olukorda juriidilise nõustajaga (õiguslik analüüs ja
ettevalmistus) ja püüda koguda võimalikult palju tõendeid enne rikkuja
poole pöördumist. Seminaril esinejate sõnul on praktikas kõige paremaid
tulemusi andnud sellise olukorra puhul kiire ja intensiivne tegevus.
Sealjuures võib meetmete hulka kuuluda ka kuriteoteate tegemine, sest
ärisaladuse õigustamatu avaldamine ja kasutamine on ka kriminaalkorras
karistatav (karistusseadustik § 377).
Seega on ärisaladuse efektiivse ja tulemusliku kaitse tagamise
eelduseks, et ettevõtja on astunud selle kaitsmiseks samme (ärisaladuse
võimalikult täpne määratlemine lepingutes, sisekorraeeskirjad jne) juba
enne ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise fakti toimumist. Isegi kui
rikkumine ikka aset leiab, siis on märksa lihtsam nõuda sellest
tekkinud kahju hüvitamist. Praktikute sõnul ongi kõige teravam probleem
antud küsimuse puhul olnud selle tõendamine, et ärisaladust on rikutud,
sest ärisaladust pole lihtsalt selgelt määratletud.
Eespool juhiti
tähelepanu asjaolule, et ärisaladuse õigustamatule avaldamisele ja
kasutamisele võib järgneda ka kriminaalkaristus. Siiski, on
karistusõiguslik sekkumine antud ärisaladuse kaitse osas sekundaarne, st
üldjuhul lahendatakse vaidlused tsiviilkohtumenetluses. See tuleneb
põhimõttest, et riik sekkub ettevõtlusse erandkorras ja võimalikult
vähesel määral.
Kokkuvõttes tuleb öelda, et ärisaladuse kaitsmisel ei saa ettevõtja
lootma jääda üksnes seadusesätetele, vaja on ka ise astuda samme selle
nimel – määratleda võimalikult täpselt ettevõtte ärisaladus, sätestada
reeglid ärisaladusega ümberkäimiseks, piirata juurdepääsu ärisaladusele.
Seminaril osales 42 ettevõtjat, kellest ligi pooled olid ettevõtetes
tegutsevad tegevjuhid ning teine pool jagunes juristide-advokaatide ja
personalijuhtide vahel. Mõeldes seminari teemale, ei olnud auditooriumi
koosseis üllatav – puutuvad just nemad ärisaladusest tulenevate
küsimustega kõige rohkem kokku. Tagasisidet hinnates jäid osalenud
ettevõtjad seminariga rahule – hinnati praktiliste näidete toomist ja
viiteid kohtupraktikale. Osalejatele meeldis publiku ja esinejate vahel
tekkinud diskussioon. Kõik esinenud lektorid olid oma ala praktikud ja
said kuulajatelt kõrgeid punkte. Eraldi tõsteti esile riigiprokurör
Lavly Lepa esinemist, kes andis põhjaliku ülevaate ärisaladuste teema
osas prokuratuuri seisukohast.
Mart Kägu, poliitikakujundamise- ja õigusosakonna jurist
Marju Naar, teenuste osakonna prohjektijuht
Allikas:
Eesti kaubandus- ja Tööstuskoda
