Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.01.2014.a otsusest
3-1-1-129-13: “3.1: Jälitustegevuse ajal nägi KrMS § 120
ette, et politseiagent on ametnik, kes kogub kriminaalmenetluses tõendeid muudetud
identiteeti kasutades ja et politseiagendil on kõik uurimisasutuse ametniku
kohustused niivõrd, kuivõrd see ei too kaasa muudetud identiteedi paljastamist.
Tulenevalt avaliku teenistuse seaduse § 14 lg-st 1 ning politsei ja piirivalve
seaduse § 1 lg-st 6 ning §-st 38 saanuks politseiagendina tegutseda üksnes
Eesti Vabariigi kodanik.
Ja 6.1: On kahtlus, et ringkonnakohtule esitatud jälitustoimik erineb maakohtu poolt kontrollitud ja A.Suklese kaitsjatele tutvustatud jälitustoimikust. Kaitseõigust riivab oluliselt see, kui prokurör täiendab ringkonnakohtu menetluses jälitustoimikut tõenditega, millega kaitsjatel ei ole võimalik tutvuda ja mis ei olnud kättesaadavad ka maakohtule. Käesoleval juhul alustati kriminaalmenetlust raske isikuvastase kuriteo tunnustel selleks, et rakendada erinevaid jälitustoiminguid (näiteks kuriteo matkimist politseiagendi poolt), mille abil provotseerida A.Suklest võimaliku kuriteo toimepanemisele.”
Ja 6.1: On kahtlus, et ringkonnakohtule esitatud jälitustoimik erineb maakohtu poolt kontrollitud ja A.Suklese kaitsjatele tutvustatud jälitustoimikust. Kaitseõigust riivab oluliselt see, kui prokurör täiendab ringkonnakohtu menetluses jälitustoimikut tõenditega, millega kaitsjatel ei ole võimalik tutvuda ja mis ei olnud kättesaadavad ka maakohtule. Käesoleval juhul alustati kriminaalmenetlust raske isikuvastase kuriteo tunnustel selleks, et rakendada erinevaid jälitustoiminguid (näiteks kuriteo matkimist politseiagendi poolt), mille abil provotseerida A.Suklest võimaliku kuriteo toimepanemisele.”
Taustast: 2010.a augustis osutas
läbirääkimisfirma Lost24 OÜ (tänane FindMe OÜ) MaxKinnisvara OÜ-le läbirääkimisteenust
eesmärgiga leida lahendus MaxKinnisvara (mille üks seotud isikutest oli Andrus
Sukles) ja Saarte Investeering OÜ (seotud isik Tullio Liblik) vahelisele
vaidlusele. Samuti osalesid Lost24 läbirääkijad hilisemal A.Suklese kohtuprotsessil
prokuratuuri poolt väljakutsutud tunnistajatena.
Vaidlusalune elamurajoon Sauga vallas Pärnumaal. |
“Kogu selle protsessi taustal, alates A.Suklese
vahistamisest 26.08.2010.a, on korduvalt räägitud, nagu kogu orkester puhuks
pilli ühe saarlase kirjutatud noodi järgi. Eks asjaosalistest igaüks ise teab, kas
kellegi peas müts põleb, kuid selles juhtumis poolte vahel läbirääkimisi pidanuna
pean oluliseks tuua välja mõned asjaolud,” kommenteeris kohtuotsust FindMe OÜ
eradetektiiv Aare Rüütel.
Tähelepanu väärib A.Rüütli sõnul järgmine:
Uurimisasutuste ametnikud eksivad jälitusmenetluses. Jälitustegevuse alustamiseks, sealhulgas politseiagendi
rakendamiseks jälitustoimingus, on seaduse järgi vaja eeluurimiskohtuniku luba
– selle asemel alustatakse jälitustoiminguid 16.08.2010.a Põhja
Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar Koik’i loal ning politseiagenti
rakendatakse Riigiprokuratuuri loal.
Uurimisasutuste ametnikud eksivad jälitusmenetluses teist
korda. Politseiagendina sai vastavalt KrMS-le kuni
31.12.2012.a tegutseda üksnes ametnikust Eesti Vabariigi kodanik, antud juhul saanuks
politseiagendina tegutseda uurimisasutusena tõendeid kogunud Politsei-ja
Piirivalveameti politseiametnik – selle asemel kasutatakse politseiagendina eesti
keelt mitteoskavat ja eesti kodakondsuseta Läti õiguskaitseasutuse töötajat A.
Siljavinsit, kes legendi järgi pidi esinema arvatava tellimusmõrva
täideviijana.
Kannatanut ehk tellimusmõrva ohvrit ei kaitsta. Tunnistajakaitse
seaduse tähenduses kvalifitseerub kaitstavaks isik, kes on kriminaalmenetluses
kannatanu ja kelle suhtes on olemas reaalne õigusvastaste mõjutuste alla
sattumise oht või kui kuriteos kahtlustatav või süüdistatav võib tema suhtes
jätkuvalt toime panna isikuvastaseid kuritegusid (TuKS §5 (lg2) p.3) – Hiinast vahetult
tagasijõudnud T.Liblik saabub (ja lahkub) 30.08.2010.a BNS-i Toompuiestee
kontorisse pressikonverentsi andma välisel vaatlusel palgamõrva ohvrile
ebaharilikul viisil – tema kaaskonda kuulub ainult üks naisterahvas, endise siseministeeriumi
tausta ning toonaste politseiaparaadi kõrgete kontaktidega T.Libliku
pressiesindajana tegutsev Ilona Leib.
“Siin on oluline juurde selgitada, et kuigi
A.Sukles viibis viiendat päeva T.Libliku pressikonverentsi päeval vahi all, ei
olnud mitte kuidagi turvaline välistada võimalust, et MaxKinnisvara’ga seotud olnud
ülejäänud isikud ei olnud võinud anda paralleelselt politseiagendile sarnast
tellimust veel kellelegi kolmandale tundmatule täideviijale. Samuti oli selleks
hetkeks kõigil uurimise osalistel teada, et MaxKinnisvara huvides töötas samaaegselt
läbirääkimisfirmale Lost24 veel vähemalt kaks eraisikust teenuseosutajat, mis
selgelt iseloomustas antud hetkel MaxKinnisvara tegutsemismustrit. Lisaks, omades
kolmeaastast IBA ihukaitsekoolituste ning kaheaastast praktilise ihukaitsetöö
kogemust välisriikides, saan öelda, et tellimusmõrva ohuga arvestava inimese
käitumisprofiil erineb oluliselt T.Libliku tolle perioodi käitumisest.” lisas
Aare Rüütel.
Kokkuvõtteks: “Vaadates
kõigi antud asjaga seotud uurimisasutuste ametnike tööstaaze, võib neid
kindlalt nimetada oma ala spetsialistideks. Kolm aastat ja viis kuud riigiasutuste poolt kulutatud ressurssi ning Riigikohtu kriminaalkolleegium
kinnitab, et puudub isik, keda
A.Sukles süüdistuse kohaselt T.Libliku tapmisele kallutas ning kellele
ettemaksuna 1000 eurot andis – seega puudub A.Suklese tegevuses kuriteokoosseis.
Riigikohtu kriminaalkolleegium jätab Tallinna Ringkonnakohtu 18.06.2013.a
otsuse 1-11-12591 A.Suklese õigeksmõistmises muutmata ja prokuröri ning
kaitsjate kassatsioonid rahuldamata,” lisas Rüütel kokkuvõtteks.
Jälitustegevuse seaduse § 1331 (lg1ja2) loetleb karistuseks ebaseadusliku tahtliku
jälitustegevuse eest isiku või isikute grupi poolt, kellel ei olnud õigust
jälitustegevuseks ja kelle tegevuses esinevad jälitustegevuse
seaduse § 12 1. või 2. lõikes loetletud jälituse erandtoimingu tunnused rahatrahvi,
aresti või vabadusekaotuse kuni kolme (lg1) või kuni viie (lg2) aastani.
Avalik küsimus: Kes ja kuidas aga hüvitab menetlusosalistele tekitatud vaimse ning
varalise kahju, kui uurimisasutuste spetsialistide suutlikkus oma tööd teha
lõpeb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi sellise otsusega?
Siin on mõtlemisainet, sest ka järgmisel korral
tuleb uurimisasutusel lähtuda kriminaalmenetluse alustamisel KrMS §-s 6
sätestatust, mis nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb
lähtuda in dubio pro duriore
põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks
(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.09.2009.a otsus kriminaalasjas nr.
3-1-1-60-09, p.9), seda enam tõsise isikuvastase kuriteo toimepanemise kahtluse
korral.
Loe lisaks: